Kairi Org: “Mu suurim südamesoov on, et vanemad loobuksid nutiseadmete kasutamisest hetkedel, kui nad on lastega või oma lähedastega.”

Halos ei ole sündinud juhuslikult. See on kasvanud välja lapsevanema kogemusest, hoolimisest ja soovist luua koht, kus lastel ja peredel on päriselt hea olla.

Halose asutaja Kairi Org teab omast käest, mida tähendab tasakaalu otsimine töö, vanema rolli ja iseenda vahel. Tema ettevõtlusteekond ei ole olnud sirgjooneline. Sinna on mahtunud nii kahtlusi, riske, läbipõlemise äärel olemist kui ka suuri rõõme ja võite.

Selles intervjuus räägib Kairi avatult ja ausalt Halose sünniloost, ettevõtjaks olemise väljakutsetest ning sellest, kuidas emadus on kujundanud nii tema väärtusi, kui ka keskuse olemust.

 

Sa oled loonud imelise lastekeskuse. Kuidas sündis idee luua Halos Lastekeskus?

Aitäh! Soolakambri rajamise idee sündis meie enda pere vajadusest. Nimelt oli minu tütar esimestel lasteaia aastatel kimpus külmetus- ja viirushaigustega, mis tavapäraselt kestsid ligi kolm nädalat. Olin väga tihti sunnitud töölt pikemaks ajaks koju jääma.

Haige lapsega kodus olemine on alati stressirohke, kuna mure lapse pärast on suur, füüsiline koormus kasvab, oled magamata ning tunned ka ebamugavust tööandja ja kolleegide ees.

Idee sai alguse paar aastat tagasi perega reisil olles. Kohe reisi alguses tekkisid lapsel esimesed haigussümptomid. Meeletu nohu. Mõtlesin nukralt: „Korras! Selle reisiga läks nüüd hästi.“ Meile soovitati külastada soolakambrit ja see tõepoolest aitas leevendada lapse haigussümptomeid.

Pärast reisi otsisin sarnast võimalust, kuid olemasolevad soolakambrid olid suunatud peamiselt täiskasvanutele. Nii tekkiski idee luua soolakamber, mis arvestaks just väikelaste vajadusi.

 

Mis oli soolakambri loomise alguses kõige keerulisem?

Millest alustada… Mul oli peas selge visioon, milline keskus peaks välja nägema, aga kust leida selline formaat? Kust leida rahastus? Millises piirkonnas peaks asetsema, et tabada enim külastajaid?

Need ja mitmed teised küsimused tiirlesid mu peas ega lasknud öösiti magada.

Üks „fun fact“ – soov luua soolakamber oli nii suur, et lõpetasin oma eelneva töösuhte, mis oli igati edukas ja stabiilne, hea sissetuleku ning suure turvatundega. Tol hetkel omamata vähimatki aimdust, kuidas edasi minna.

Võtsin end Töötukassas arvele, osalesin erinevatel koolitustel ja kirjutasin äriplaani. Siis tabas maailma pandeemia ning rahastusvõimalused läksid lukku

Selg sirge, otsisin ikka oma ideele õiget asukohta. Leidsin Liivalaia tänaval täpselt need ruumid, mida vajasin – ühe suure saali, kuhu hakkasin oma peas looma erineva suurusega ruume. Koheselt mõistsin, et see on pind, kuhu soovin oma idee istutada.

See oli ainus ruum, kus tundsin, et ka külastajatel oleks hea olla. Suur, avar, palju valgust ja kesklinna asukoht.

Käisin kliendipäeval, vaatasin ruumi ja vestlesin omanikuga. Õhtu lõpuks helistas maakler ja ütles, et omanik oli minu idee teiste soovijate hulgast välja valinud. Pidin siis üles tunnistama, et käisin vaid unistamas, sest mul puudus võimekus nii suurt summat investeerida.

Kuus kuud hiljem leidsin sõbra näol kaasinvestori. Võtsin julguse kokku ja helistasin uuesti otse Liivalaia tänava rendipinna omanikule ning läbi uskumatu kokkusattumuse saingi just need ruumid.

Kui ruumid olid käes, algas kiire remont. Kui remonttööde eest poleks vastutanud mu elukaaslase ehitusfirma, poleks keskus tõenäoliselt valminud. Mõistsin, kui keeruline on ehitusvaldkond. Igapäevaselt tekkis uusi väljakutseid, kuid elukaaslane võttis need enda kanda.

Soolakambri ehitamine oli samuti keeruline protsess. Soovisin luua Eesti suurimat soolakambrit, et lastel oleks piisavalt ruumi mängimiseks. See valmistas tehniliselt palju peavalu. Pidin end kurssi viima mitme erineva valdkonnaga korraga ning see tekitas palju ärevust ja stressi.

 

Räägime ettevõtjaks olemise rõõmudest. Mis on sinu jaoks ettevõtjaks olemise juures kõige suurem rõõm?

Esimestel aastatel pakkus kõige suuremat rõõmu VABADUSE tunne. Kuigi mind on hoitud toetavate juhtfiguuride näol, siis töötades suuremates rahvusvahelistes ettevõtetes on aruandlus ja suur vastutustunne minuga alati kaasas käinud.

 

Öeldakse, et vabadusega kaasneb vastutus. Kuidas sina tuled toime vastutusega?

Õige oleks vastata, et ei tulegi hästi toime.

Võttis aega, enne kui suutsin osa vastutusest ära anda. Haiglavoodis läbipõlemise märkide all mõistsin, et nii edasi minna ei saa. Olen teinud palju korrektuure, õppinud kohustusi delegeerima ja rohkem usaldama. Arenguruumi on siiski veel.

 

Ütlesid, et olid haiglavoodis läbipõlemise äärel. Kuidas sa sellesse punkti jõudsid?

Ettevõtte käivitamise perioodil tundsin, kuidas keha hakkas justkui vastu töötama. Mind saatsid pidevalt erinevad tervisehädad ja tugevad füüsilised valud. Sattusin korduvalt EMOsse ning ka operatsioonilauale, kust arst mind suure riski tõttu palatisse tagasi saatis. Ta ütles, et kõik need sümptomid on stressist tingitud.

See tundus tol hetkel täiesti absurdne. Kuidas saavad nii reaalsed ja füüsilised valud olla lihtsalt stressi tagajärg? Alles hiljem mõistsin, et see on tõepoolest võimalik.

 

Mis on olnud kõige raskem osa ettevõtluse teekonnal?

Olen loomult pigem andja kui võtja ning sain ettevõtluses kiiresti aru, et sellise iseloomujoonega ei ole lihtne läbi lüüa. Samas on see midagi, mida naljalt ümber ei õpi. Tuli leida viis, kuidas see enda kasuks tööle panna.

Ettevõtja roll on keeruline ka siis, kui eraelus juhtub midagi pöördelist. Lähedase kaotus või mõni muu peresisene kriis võib jalad alt lüüa. Ettevõtjana ei saa sa alati piisavalt puhkust võtta, et toibuda. Pead siiski mingil määral kättesaadav olema, toetama meeskonda ja juhtima protsesse.

 

Mis on sind ettevõtjana kõige rohkem õpetanud?

Elama hetkes. Kunagi ei tea, mida homne päev toob, olgu selleks pandeemia, siseriiklik kriis, välised ohutegurid, tehnilised rikked või midagi muud.

Alati tuleb teha oma peas kohanemine ja hakata uue nurga alt edasi liikuma.

 

Sul on ju tütar. Räägime natuke töö ja pere vahelisest tasakaalust. Kuidas sa hoiad tasakaalu töö ja pere vahel?

Olen pidevas õppeprotsessis. Ettevõtet luues oli mu tütar viieaastane. Mina ja elukaaslane olime sel ajal mõlemad väga tihedalt seotud ehitusprotsessiga ning sageli oli tütar kas meiega kaasas või vanaema ja vanatädi hoole all. See tekitas temas tugeva tähelepanuvajaduse ning ta klammerdus minu külge veelgi enam.

Mäletan, kuidas temaga kodus mängides tabasin end tihti mõttelt, et olen tegelikult ikka tööprobleemide juures. Väikelaps saab sellest aru. See ei tundunud lapse suhtes aus. Nii õppisin teadlikult töö ja kodu vahele piiri tõmbama ning olema päriselt kohal nendes hetkedes, mis kuulusid ainult meile kahele.

Vanemaks saades lõi tal välja ka armukadedus minu töö suhtes. Tal oli raske mõista, et suhtlen iga päev nii paljude teiste lastega ja justkui “jagan” ennast nendega.

Nüüd on ta juba kümneaastane ning käib aeg-ajalt minu juures tööl abiks. Ta on minu üle väga uhke ja teeb lausa koolis ettevõttele reklaami.

Eks aeg näitab, mida tulevik toob.

 

Mida teile meeldib kõige rohkem lapsega koos teha?

Mängime laua- ja rollimänge. Temas on sama säde ja kirg suhelda inimestega ning mõista nende vajadusi.

Reisimine meeldib meile samuti. Lisaks pikematele puhkustele teeme ka väiksemaid ema-tütre väljasõite. Näiteks ühe öö Viljandis või Haapsalus. Et hetkeks kõigest välja lülitada ja lihtsalt koos olla.

 

Mis on olnud sinu suurim õppetund emana?

Tasakaal töö ja kodu vahel. Kodus pead olema 100% ema ja tööl 100% oma rollis.

Samas on just ema roll toonud mind siia, kus ma täna olen. See on kinkinud mulle palju rohkem teadmisi ja mõistmist sellest, milliseid teenuseid teised lapsevanemad päriselt vajavad. Soov luua koht, kus lapsevanemad tunnevad end hoituna ja siiralt oodatuna, sündis just minu enda lapsevanemaks olemise kogemusest.

 

Mis väärtused on sulle emana ja juhina kõige olulisemad?

Mõistmine, et igal olukorral või reaktsioonil võib olla hoopis teine algpõhjus. Mulle meeldib püüda igas käitumises see tegelik põhjus üles leida, siis tekib ka rahulikum mõistmine ja empaatia.
Pean endaga veel tööd tegema, et mõista: MINA ei juhi kõiki protsesse. Mulle meeldib ütlus: „Inimene teeb plaane, Jumal naerab.“

Selle töö pahupool on näha väga erinevaid peresuhteid ja kasvatusviise. Tavaliselt ümbritseme end inimestega, kellega jagame sarnast mõttemaailma. Olen kogu oma tööelu olnud seotud klienditeenindusega, kuid nähes erinevaid peredünaamikaid ja vanemate rolle, on see mõnikord raske.

Olen väga empaatiline inimene. Mõnikord on keeruline jääda kõrvaltvaatajaks olukordades, kus sisimas sooviksin sekkuda, kuid tööroll näeb ette vastupidist. Vahel püüan siiski kavalalt toetada.

 

Mida sa tahad, et inimesed Haloses tunneksid?

Ma tahan, et inimesed tunneksid end vabalt. Et nad tunneksid end hoituna. Et nende soovidega arvestatakse ja nende vajadusi päriselt mõistetakse. Et ei tuntaks häbi lapse käitumise eest, kus laps käitubki eakohaselt ning ei saa oodata vaikselt kohapeal istumist.

Mu suurim südamesoov on, et vanemad loobuksid nutiseadmetest hetkedel, kui nad on lastega või oma lähedastega. Kui saaksin, paneksin suure sildi uksele: „Nutiseadmed keelatud.“ Tõenäoliselt istuksin siis üksi oma 400 m² pinnal, aga mõte sellest on siiski ilus.

 

Kuigi ettevõtluses on palju väljakutseid, siis mis sind kõige rohkem rõõmustab Halose juures?

Halos on loodud suure armastusega. Kõige rohkem rõõmustab see, kui külastajad seda tunnetavad ja annavad vahetut tagasisidet. Eriti läheb hinge vanemate sõnum, et nad tunnevad siin lastega turvaliselt ja oodatuna.

Keskusesse on loodud mitmeid tugiteenuseid. Süda tahab rõõmust rinnust välja hüpata, kui näen laste edusamme ja vanemate siirast õnnetunnet selle juures.

Lapsevanemaks saamine muudab elu täielikult ja toob kaasa palju erinevaid emotsioone. Selle keskuse eesmärk on pakkuda sellel teekonnal tuge ning aidata kaasa laste heaolu kasvule.

 

Räägime Halose tulevikust. Kuidas näed Halost 5 aasta pärast?

Uhh… raske öelda. Nähes, kui erinevad on olnud juba need viimased viis aastat, siis ei julge väga kaugele ette ennustada.

Ei saa välistada, et Halose suund võib ajas muutuda, kuid ühes olen kindel.

See jääb alati panustama laste heaolusse. Millisel moel täpselt? Selle jätan tulevikule otsustada.

 

Kas on mõni idee, mis veel ootab oma aega?

Neid on palju. Peaks vist tihedamini loteriipileteid ostma, et kõik ideed ellu viia. Igav mul kindlasti ei hakka.

 

Küsin siia lõppu veel ühe küsimuse. Ütle üks asi, mis sind alati naeratama paneb?

Laste kallistus. See on kõige siiram asi.

 

Aitäh, et olid nõus lugejatega jagama Halose loomisest ning oma mõtteid ja väärtusi.

Прокрутить вверх